„Mu motivatsioon oli mitme meeskonnakaaslase omast kõrgem,“ meenutas Zakaria Beglarišvili Õhtulehe jalgpallisaates üle-eelmise aasta lõpus Narva Transist lahkumist. „Nüüd on mu motivatsioon veel kõrgem. Tunnen, et see iga aastaga ainult kasvab ja loodan, et nii jätkub veel kaua.“

Nüüd Nõmme Unitedis mängiv, ent nii Flora (neli korda) kui Levadia (üks kord) ridades Eesti meistriks tulnud „Zaka“ leiab end ikka ja jälle mõttelt, miks siinsed noored platsil samamoodi ei põle nagu tema või ka Gruusia eakaaslased.

„Väga paljudes mängijates ma ei näe seda! Mina olen 35. Kui ma vaatan nooremaid, 18, 19, 20aastaseid… Nad lihtsalt mängivad. Jah, siis ma lähen vahel natuke närvi!“ tunnistab söödu- ja löögimeister, kes tuli esimest korda Eestisse palli lööma juba 2010. aastal.

Tervikuna ennustab ta Eesti jalgpallile siiski helge(ma)t tulevikku. Ühtlasi loodab end koos naise, tütre ja pojaga Tallinna mõnusalt sisse seadnud ning tuleviku Eestiga siduv Beglarišvili, et seitsmeaastasel pojal Nikolas õnnestub korda saata see, mis tal endal jäi tegemata: ehk tõmmata selga Eesti koondise sinine särk.

„Nikolas käib juba ka Nõmme Unitedis trennis. Kui mu naine vahel arvab, et ta võiks tulevikus ehk Gruusiat esindada, siis Nikolas ise ütleb kindlalt: ma olen sündinud Eestis, ma armastan Eestit rohkem ja tahan mängida Eesti eest! See ongi minu väike unistus: näha teda mängimas Eesti koondise särgis,“ avaldab Zaka.

FC Flora ja FCI Levadia ridades neljal korral Eesti meistriks kroonitud Brent Lepistu käis oma värvikat karjääri meenutamas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“.

Alustuseks kinnitas Lepistu, et kuivõrd alanud hooajal pole ta ühegi klubi hingekirjas, siis on igati loogiline järeldus, et tema karjäär ongi lõppenud. Päris lõplikult ta ust kinni ei tõmmanud, aga sõnas, et 95protsendilise tõenäosusega on see nii.

Seejärel võtsime Lepistu karjääri pulkadeks lahti ja keskendusime selle võtmemomentidele. Iga teema sai vürtsitatud värvikate lugude ja põnevate meenutustega:

• Kodune U19 EM

• Ajateenistus

• Eesti meistritiitlid ja kaptenipael Floras

• Väliskarjäär (Kristiansund, Lahti, Mioveni)

• FCI Levadia, opositsiooniliidri staatus ja karjäärilõpp

• Pereelu ja isapõli

Selgus näiteks, millist palka teenis Flora kapten Lepistu 2017. aastal, kui ta meeskonna üheksa värava toel Eesti meistriks vedas ja mida pakuti talle uueks hooajaks. Milliste seiklustega puutus ta kokku koos Andreas Vaiklaga Kristiansundis ja kuidas lõppes keset õhtusööki tema teekond Rumeenia kõrgliigaklubis Mioveni.

Lõpetuseks valutas Lepistu mõistagi südant ka Eesti jalgpalli hetkeolukorra ja tuleviku pärast. Ta tunnistas, et on koos Tarmo Kingiga kodust jalgpallijuhtimist kõige enam kritiseerinud ja seepärast ka kannatanud.

Ken Kallaste on tänavusest Tallinna FCI Levadia jalgpallimeeskonna abitreener. Õigemini: paberita abitreener.

„Olen täiesti nullpunktis. Mais algab kursus, siis on plaan minna,“ räägib 37aastane endine profijalgpallur ning tunnistab: tegelikult soovinuks ta mängimist jätkata, aga mitte mõnes Eesti meistriliiga tagumise otsa võistkonnas.

„Ma ei arvanud, et hakkan treeneriks. Mõtlesin, et kui mängimisega lõpetan, pakin end kokku ja lähen Eestist ära, kuhugi soojale maale. Konkreetset ideed, mida tegema hakkan, ei olnud,“ teatab ta. „Siis aga tuli Levadia jutuga, et mind nähakse uues rollis. Mõtlesin: okei, proovin siis seda ametit. Seni olen nautinud.“

Kallaste nautis ka elu Poolas, kus ta veetis mängijakarjääri parimad hooajad. Saates pajatab ta, mis need viis aastat eriliseks ja meeldejäävaks tegi – meenutades ka külili keeratud bussi, hobupolitsei sekkumist ja mitmeid teisi värvikaid juhtumisi.

„Sa tunned ennast seal jalgpallurina. Kuidas fännid non-stop möllavad… See on jõhker! Väga raske on mitte pingutada,“ kõlab selle kõige lühike kokkuvõte koos tõdemusega, et „olin kõigis sealsetes meeskondades tehniliselt võib-olla kõige halvem mängija“.

Ainsana kolme erineva klubiga (Kalju, Flora, Levadia) Eesti meistriks kroonitud Kallaste räägib ka koduste tippklubide vahetamisest, särgi raskusest ja Flora fännide vihastamisest.

„Kui ma olin Floras, muidugi vihkasin Levadiat ja tahtsin neile korralikult keerata. Jah, ma ei kujutanud ette, et lähen Levadia särki. Aga kui pool sai vahetatud, avastasin, et ka see on väga sümpaatne klubi. Ja siis tahtsin Florale keerata.“

Risto ja Ken Kallaste on Klavanide ja Poomide kõrval ainsad Eesti koondises mänginud isa ja poeg. Milline oli isa roll Keni tippjalgpalluriks kasvamisel?

„Oleks võinud suurem olla. Kindlasti mängis rolli see, et me ei elanud koos. Aga nii palju kui trehvasime, midagi ma temalt ikka kaasa sain. Hakkasin jalgpalli tõsisemalt võtma alles 14-15aastaselt. Keegi võinuks mind nooremas eas rohkem tagant suruda.“

Saatejuht on Andres Vaher.